Fred Jüssi: ma tahaks näha nende inimeste silmi, kes väidavad, et osale inimestele meeldivadki lageraielangid (533) Loodusteemades eestlaste tähtsaim arvamusliider tunneb abitust, kui näeb, kuidas käitutakse tema jaoks pühade paikadega. Anette Parksepp anette.parksepp@epl.ee Fred Jüssil on keeruline mõista inimeste kirge raha vastu - rahale on ta immuunne. FOTO: KIUR KAASIK Kuula artiklit Fred Jüssi tervitab meid oma Tallinna südalinna korteris. Ta on köögilauale seadnud põleva küünla. „Panin lõkke juba põlema. Lõke ühendab inimesi,” ütleb ta. Mullu ilmus 86-aastasest loodusfilosoofist menukas dokumentaalfilm „Fred Jüssi. Olemise ilu”, kuid avalikes aruteludes ei tüki ta esile. Sellest hoolimata on Jüssi eestlaste jaoks usaldusväärseim loodusteemade arvamusliider: riigi tellitud keskkonnateadlikkuse uuringus kordub tema kõrval aastast aastasse veel ainult Aleksei Turovski nimi. Praegu Eesti looduses toimuvat vaatab Jüssi abituse tundega. „Õnneks ma ei näe seda,” ütleb ta meie tuleviku kohta. Kui sageli te viimasel ajal looduses käite? Möödunud nädalal Hiiumaal. Olen seal koroona eest pagenduses. Mul on olemas koht, kuhu saan peitu pugeda, kus vabalt välja minna ja kus inimesi ei käi. Mul Hiiumaa kodakondsust ei ole, aga politsei – või ma ei tea, kes see võim on – oli nõus, et võin seal olla. (Naerab.) Olen vana Hiiumaa inimene ja mitmel puhul seal elanud. Mida te seal looduses näete? Õhtuleht kirjutas, kuidas RMK on Hiiumaal kõvasti metsa maha võtnud ja inimesed on mures. Jah, no see on nii oluline. Et mis ma sellest arvan? Ma ei saa sellele vist vastata. Minu kirik on mets. Inimestel on kõiksuguseid usundeid ja kirikuid, aga kõik, mida vajan, olen alati saanud metsast. Nüüd näen, mismoodi see lihtsalt maha võetakse. Kui töötasin [ENSV] metsamajanduse-looduskaitse ministeeriumis, siis ma ju nägin, mismoodi asjade kulg algas, kui hakati metsa n-ö majandama – ka nii on õige ütelda, aga võime öelda ka teise sõnaga, võime rääkida röövmajandusest. Fred Jüssi jaoks on loodus olnud elu jooksul ka pelgupaik "Kui lähen kümme kilomeetrit raudteest eemale, teen metsa tulekese ja mõtlen, siis ma olen jälle elult need tunnid või ööpäeva võitnud." FOTO: KIUR KAASIK Ilmselt oleks ka kristlastel valus, kui nende kirik ühel päeval lihtsalt maha võetaks ja ära müüdaks. See teeb mind abituks. On olemas selline mõiste nagu pühadus – igaüks mõistab seda isemoodi. Minu kirik on mets. Mitte et ma kirikus ei käiks. Ma istun suure huviga seal siis, kui kirikud on lahti – olgu see siis väljamaal või Eestis. Aga mu vajadused, mu usk on ikka mets. Kui sellele on vaja selgitust, siis palju tuleb juba siit. (Jüssi on pannud kingituseks lauale kolm enda salvestatud heliplaati ja osutab neist ühele – „Konnalaulud”.) Tuleb uurida dokumente. Kui rääkimine ei aita, siis hakkab see rääkima. (Osutab plaadile.) See õpetab. Loodus vajab väga rahu, keskkond vajab rahu. Keskkond pole mitte meid ümbritsev, vaid me ise kuulume sellesse, me sisaldume selles, oleme ise selle koostisosa. Kas aja jooksul on teie jaoks muutunud, mida te loodusest otsite või mis eesmärgiga sinna lähete? Muutunud on väga palju. Olen nii vana mees, 86 aastat vana. 13-aastasena tõmbas mind juba metsa poole – seda võib mitut moodi mõista, võib-olla ka kujundlikus mõttes, et see inimene on natukene metsa poole. Inimeste elus on murdepunkte, mis sind tõmbavad. On inimesi, kes lähevad metsa, sest teda lükatakse, ta ei saa inimeste seas elada – ta läheb siis metsa ja on rahus. Teisi tõmbab. Mina olen see inimene, keda tõmbab sinna sisse. Kui olin 12-aastane ja esimest korda juunikuus Järvamaal ühes talus, siis sain esimese hariduse, aga see ei olnud veel töödeldud. Ma ei teadnud, mis see kõik on, aga tõin sealt peensusteni mälestusi, mu mälutüüp on seesugune. Mul tekkis talus elamisel palju küsimärke, aga hiljem leidsin endale õpetaja, kellega koos käisin metsas ja kes mulle vastas. Kõige parem võimalus on elav sõna elusas looduses, kui su kõrval on mees, kes näitab ja seletab. Ma ei läinud bioloogiat õppima sellepärast, et teadlaseks saada – mind pole see üldse huvitanud. Tahtsin pääseda ligi sellele maailmale, mida ma väga kõrgelt hindan – see ongi minu elu. Hiljem kujunesid vastused neile küsimustele, mille maalt kaasa tõin. Ma ei läinud bioloogiat õppima sellepärast, et teadlaseks saada – mind pole see üldse huvitanud. Näiteks millistele? Talul oli oma mets. Minu huvi oli ronida üles ja vaadata, mis pesa seal on. Seal olid mõned munad, pärast sain teada, et tuvi läks sealt laginal lendu. Leidsin ühe kummalise looma – rott niisugune! Võtsin, tõin kaasa. Talu juures oli tiik. Öeldi, et see on metsrott, aga kui ta rott on, siis peab ujuma ka. Ta visati tiiki ja vaadati, et ujub jah. Ütlesin pärast oma väliõpetajale Hillar Pärjassaarele, et leidsin niisuguse looma, pesas oli igavene posu, öeldi, et metsrott, ja visati vette. Hillar küsis, kas tal oli saba otsas tutt ja külje peal tumedad juuksed. Ütlesin, et oli jah niisugune! See oli lagrits. Kes see seda teadis siis. Mulle jäid meelde röövlinnud, kes üleval tiirutasid - seal olid kanad, mesilased ja kõik. Mulle jäid meelde nende siluetid ja hiljem vaatasin raamatutest, mida sai loodusmuuseumist laenata, kus olid siluetid ja määrajad. Siis sain aru, et see ei olnud üldse mingi kanakull, vaid hoopis hiireviu. See on hariduse algus. Alguses on see, mida sa salvestad, ja pärast töötled. ad try{parent.AdformWin32kfefvfdas(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> Fred tahtis piltnikule näidata kaheharulist puud, kus tema poegadele meeldis väiksena mängida. Selle puu juures on ta oma poegi ka korduvalt pildistanud. Otsustasime, et nüüd on ehk paras aeg Fredist selle märgilise puu ees pilti teha. Kõndisime terve Kadrioru pargi läbi, aga seda puud ei leidnud me mitte kusagilt. Jäime siis nõutult pargiserva seisma, kui Fred järsku avastas, et kaua otsitud puu on täpselt meie kõrval. Tasus vaid otsimine lõpetada ning puu andis meile ennast kohe kätte! FOTO: KIUR KAASIK Olete terve elu suure kirega loodust jälginud. Ent kui palju pakub teile huvi inimloomad ja üha teravamad vaidlused, mida nad keskkonna üle peavad? Selle alus on haridus. Mind kutsuti külalisena Rootsi metsaülikooli (lühidalt Metroo) seminarile. Seal oli eestlasi Kanadast, Ameerikast ja Rootsist. Meile kutsuti külla keskkonnaministri nõunik ja küsisime küsimusi. On kolm väga habrast valdkonda: keskkond, tervis ja haridus. Ütlesin, et keskkonnaministeeriumi halduses on niivõrd oluline valdkond – milline on teie ettevalmistus nõunikuna, noor mees? Missugune haridus on teil selleks, et ministrile nõu anda? Ta ütles, et pole ametis oma ettevalmistuse tõttu, vaid töötab seal parteilise kuuluvuse tõttu. Siis mõtlesin: ah nii, see on meie tulevik. Ma ju näen, mis siin praegu toimub. Kui mul oli sünnipäev, siis mulle helistati palju – ei saanud süüa-juua ega mitte midagi teha, kogu aeg telefon plärises ja saadeti sõnumeid. Siis teatas keegi mulle oma nime ja ütles, et siin räägib keskkonnaminister, soovin teiega vestelda. Ütlesin, et hea küll, aga ma praegu ei saa, olen väga kinni. Pärast mõtlesin, et nii on, olen neid ministreid ju näinud. Mõnega olen isiklikult kokku puutunud, aga ministreid vahetatakse nagu sokke või kindaid. Järsud muutused, tuleb uus võim, uus isik püramiidi tippu, tal pole ju üldse võimalik kohaneda. Kui inimene hakkab mingi asjaga tegelema, siis tal on vaja kohanemise aega. Alguses võid teha seda, mida sa oskad, aga kui tahad oma tööpostil teha kõike, mida selles valdkonnas võid teha, on vaja kümme aastat. See on mu isiklik kogemus. Kui sul on väga head eelkäijad ja sulle on väga hea rada sisse tallatud, siis on lihtsam. Jüssi on pidanud elu jooksul sidet erinevate riikide loodusuurijate ja loodushelide salvestajatega, sealhulgas BBC-ga, kellega salvestusi vahetasid. FOTO: KIUR KAASIK Mina hakkasin väga tõsiselt tegelema sellega, et võtsin helisalvestusvahenditega üles helisid küll maa pealt, katuselt, siit köögist, vannitoast ja igalt poolt. Mulle öeldi ka, et kirjutage meile, aga vastasin, et selleks läheb vähemalt viis aastat aega, kui võin üldse midagi rääkima hakata. Tegelikult läks kuus aastat, enne kui esimest korda suu lahti tegin. Inglased saatsid mulle BBC-st alati plaate ja kassette – The Best of Wildlife BBC – niisugusele tasemele jõudmiseks tuli teha 12 aastat tööd. Selleks et jõuda tasemele, mida inglastega võrdluseks panna, kulus mul vist kuus aastat. Veljo Runnelil (samuti loodushääli salvestaval bioloogil – A. P.) oli läinud vist neli aastat. See on sellepärast, et kõik see töö on juba enne tehtud. Veljol on väga hea ettevalmistus ja ta teab, mida teeb. Rumal inimene räägib sellest, mis ta teab, aga tark inimene teab, mis ta räägib. Rumal inimene räägib sellest, mis ta teab, aga tark inimene teab, mis ta räägib. ad try{parent.AdformWin40cnj6vk8kk(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> Praegu vaieldakse Alutaguse rahvuspargi laiendamise üle, esile tulevad kõik metsasõja ja elurikkuse teravamad küsimused. Teile on Alutaguse hästi tuttav? Mitte väga. Tunnen neid piirkondi, kus olen ise liikunud, ja saan rääkida mõndagi sellest, mida kogesin sel ajal, kui need kohad olid veel asustatud. Näiteks kuulsin, et Tarumaa külas on ainult üks maja, kus on elanikud sees, teised on kõik tühjad. Elasin inimestega, kes sel ajal olid veel metsavahid. Neil oli oma kultuurihuvi metsa vastu. Need inimesed teadsid alati kõike, olgu siis salaküttidest, seente või jõhvikate korjamisest, rabades käimisest. Nad tegid ka head puskarit. Ükskord küsis metsavaht Regaldo Tarum, kas ma viina ka võtan. Ütlesin, et ei, sellest ma pole huvitatud, aga olen kuulnud, et siin tehakse väga head samakat. Ta ütles poisile, et kuule, mine too! Poiss pani mootori käima, tuli pudeliga ja saime maiustada omatehtud puskariga – see on omaette kunst. ad try{parent.AdformWin3ajzdt4w2dg(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> Professor [Johannes] Piiper ütles meile omal ajal, et noored inimesed, jätke meelde, et vaatlemise ja uurimise meetod on võrdlus. Seda võid sa kuulata. (Osutab teisele heliplaadile „Helipilte Eestimaalt”.) Siin on salvestatud helid Puhatu rabast – milline rikkus seal on! See on dokument. Ma nüüd pole saanud käia, aga oleks väga huvitav kuulata, mis seal praegu toimub. Aga küsimus oli, kas rahvusparki laiendada? Fred Jüssi 1990. aastal FOTO: AJALEHE EESTI ELU TOIMETUS Jah, Eestimaa Looduse Fond on teinud ettepaneku rahvusparki laiendada, aga kohalikud inimesed eriti ei taha, et seda tehtaks. Miks? Seal on pikalt vindunud vastasseis, kus ühed tunnevad muret ohustatud liikide kadumise pärast ja teised sellepärast, et nad ei tohi oma eramaal enam justkui mitte midagi teha – peavad kaitsma näiteks lendoravat või linde, keda nad pole oma silmaga näinudki. Jaa... Tol ajal, kui see süsteem veel eksisteeris, oli põhja pool üks metsavaht. Kui metsavalve süsteem likvideeriti ja ma sain selle metsavahiga kokku, siis tuli jutuks, mis ta nüüd edasi teeb. Ta ütles, et tema vahtkonnast oli tema juures käinud kuus inimest. Nad kõik on nüüd omanikud, aga keegi ei tea, kus on piirid – tema on ainukene inimene, kes teab kohti, kus on piirikivid. Ja mitte üks inimene, nüüd maaomanik, pole küsinud muud – ainult et kuidas see mets sealt kätte saada. Teda ei huvita mets. Teda ei huvita selle terviklikkus, moraaliküsimus. Inimesega on võimalik rääkida ainult rahast. Hiiumaal Kõpus on sama asi. Inimesi, kelle käes on rahahoovad, ei huvita üldse. Mis inimesed need on? Seal on rühm inimesi, kellel on õigus – RMK. Vaata sinna püramiidi tippu. ad try{parent.AdformWin3w7f8xpxft4(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> RMK juht ütles mulle hiljuti, et osale inimestele meeldivadki lageraielangid. Kuidas teie end raielangil tunnete? (Pikem vaikus.) Vot ma tahaks näha nende inimeste silmi, kes seda sulle ütlesid. (Vaikus.) Ma tean, mida see tähendab. Fred Jüssi Rannaküla rannas 1994. aastal FOTO: LOODUSKAITSEÜHING KOTKAS Osa inimesi küsib: mis siis on, kui mõned liigid kaovadki ära? Mis siis on, kui Alutagusel kaob ära lendorav või mõni haruldane orhidee? See on üks asi, et keskkond muutub. On üks Taani dokumentaalfilmide sari, eriti põnev osa oli Jüütimaa kohta. Väga õpetlik on vaadata, kuidas seal tõmmati jõed ja kogu muu maa põllumajanduse jaoks sirgeks. Siis said nad aru, et looduse rikkus kaob ära ja kõik aeti kinni. Nägin selles saates, kuidas likvideeriti metsade sees olnud lõbustuskoht – tore koht, kiiged, kõik mis seal oli. See pandi kinni, keelati täielikult, kõik kasvas võssa. Öeldi, et seal hakkavad liigid kasvama ja kujunema, aga see ei taastu mitte kunagi niisugusena nagu alguses. Seal olid kõik liigid ära kadunud, aga nüüd pesitses seal juba viis paari kaljukotkaid. Põllumaad aeti kinni ja kalad tulid merest kudema. Mis küsimus oli? ad try{parent.AdformWin1psoe0qwdwo(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> Osa ütleb, et pole hullu, kui mõni liik ära kaob. Äkki meil polegi Eestis lendoravat vaja. Ega muidugi pole, loomulikult pole. „Loomulikult” ütlen ma irooniliselt. Üks asi on loomulik ja teine on normaalne. Minge Kopli trammi – kui on külmad ilmad, siis inimesed hingavad trammi õhku täis, aknad on täis jäälilli. See on loomulik. Kui sa maha vaatad, siis näed, et trammi põrand on täis sihvkakoori – see on normaalne. Normid kujundavad selle. Vahel öeldakse, et inimese käitumine on ebanormaalne. Ent kui hakkad vaatama pendlit, kui see on äärmusse läinud, ja leiad põhjuseid, siis saad aru, et see seisund – näiteks perekonna vaimne õhustik, mismoodi omavahel räägitakse, mismoodi koheldakse lapsi – on täiesti normaalne käitumine nendes oludes, missuguseks on kujunenud õhustik, vaimne pool. Olgu see kirik, haridus, eeskuju, kooselamine perekonnaga – on normaalne ja on loomulik. Need on kaks asja ja neid ei saa päris samastada. Lendoraval on maa tükkidena, aga kooslused või populatsioonid ei saa niimoodi teisele kosja minna – ta peab lendama ikka ühelt puult teisele, aga kui kõik on lagedaks raiutud, siis ta ei saa ju kosja minna. Selle peale keegi ei mõtle. Toon teise näite: olin Hiiumaa metsades ja vaatasin, et väga huvitav, keset lageraiet on üks kõrge kuivanud mänd, kuhu musträhn on löönud endale pesakoopa ja elab-pesitseb seal sees. Mõtlesin, et mispärast ta siis seal üksinda on, metsalind. Aga kui ta seal on, siis sinna nugis ei lähe, sest kui ta läheb päeval, siis lööb kanakull talle turja ja ta on kadunud hing. Ta teab seda. Ja kui ta läheb öösel, siis käib jahil kassikakk – ega ta loll ei ole, ta ei lähe sinna lageda peale ronima. Seda teab juba ka musträhn. Need on seosed. Fred Jüssi nendib, et ei näinud ette sellist tulevikku ja suhtumist olulistesse väärtustesse. FOTO: KIUR KAASIK Kuulasin [2017. aastal] riigikogu metsapäeva. Seal oli kolm meest: Toomas Frey, olgu austus kadunule; Asko [Lõhmus], kes tunneb seda valdkonda väga hästi ja on vahel olnud minu tark mees taskus – kui ma millestki aru ei saa, siis küsin ikka jälle Asko käest; kolmas oli Talviku-poiss (Artur Talvik – A. P.). Seal oli palju küsimusi. Kõik istusid vaikselt, ohkasid, ükski polnud sellega nõus, mida räägiti ja mis toimus, aga mitte midagi teha ei olnud. Ma ei tea, kust see vanasõna pärineb, et koerad hauguvad, aga karavan liigub edasi. Nad lihtsalt laiutavad käsi või neil langevad käed rüppe ja sellega on kõik. See on abituse tunne. Abituses pole mitte midagi teha, sest hoovad on teiste inimeste käes. Eelmine keskkonnaminister, kes mulle helistas ja ütles, et tahab minuga kohtuda – ma ei saanud aru, kes ta on, aga ta on vist varem olnud rohkem õllepruulija. Rain Epler, jah. No see on väga hea ettevalmistus, et selle püramiidi tipus olles nii õrna keskkonda hallata. See on umbes nagu vana lugu, kuidasmoodi soos elavad konnad ja neil on üks lõhkemata pomm. Kaks konna tõmbavad saega, kurg lendab üle ja ütleb, et hullud inimesed, misasja te saete seda pommi – see võib ju lõhkeda! Ei ole midagi – meil on kodus teine veel. No seleta neile siis. Või teine kujund. Kuidas saab palja tagumikuga istuda siilile? Kolmel puhul: kui siil on raseeritud, kui sinu perse ei ole oma, kõige olulisemana siis, kui partei käsib. Ja praegu on nendega ka nii. Milleks meile lendorav? Majandus ikka. Kuidas saab istuda palja tagumikuga siilile? Esiteks, kui siil on raseeritud. Teiseks, kui sinu perse ei ole oma. Kolmas ja kõige olulisem: kui partei käsib. Erametsaliidu juhatuse esimees ütles hiljutisel arutelul, et lendoravat saab poest osta 600 dollariga. Äri on äri, muidugi. Kõik on müügiks. Raha on selline, raha lööb inimesele pähe. Mul on väga raske rääkida, sest raha vastu olen ma immuunne. Mul on elus niisugune reegel, et sa vajad nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik – magada, süüa, juua, vara koguda – kõike seda. Mu ema ütles ka, kui ma väike olin: „Poiss, kunagi sa kasvad meheks, siis tulevad sul pere ja naised ja lapsed. Aga jäta meelde, et mida vähem on sul sugulasi ja mida vähem on sul nodi, seda võimalikumaks sul elamine saab.” ad try{parent.AdformWinnfq2vmrsoc(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> Fred Jüssi on kui terve universum - meie jutuajamine kestis neli tundi ja ikka oli raske lõpetada. FOTO: KIUR KAASIK Paljud ütlevad, et loodus muutubki pidevalt ja isegi kui me inimestena sellele liiga teeme, siis lõpuks taastub loodus moel või teisel ja jääb ju ikka alles. Taastub küll, aga mitte niisugusena. See on nagu taanlaste näide – seda metsa ei saa me iial taastada, aga tuleb teine. Kujunevad teised kooslused. Elu tuleb sinna tagasi, sinna ei tule raha ja majandus. Selle asemel tulevad teised kooslused. See arusaamine, et küsin raha jälle kuskilt Euroopast – kust sa võtad selle raha? Kõik, mis Euroopast tuleb, tuleb mullast ja merest ja jõest ja õhust ja metsast – keskkonnast. Sellest, mis me ise oleme. Me olemegi seesama keskkond, mitte et see on meie ümbrus, vaid see on meie olemus. Kuulume selle sisse, oleme selle osa. Kui elasin Hiiumaal ja võsaleeri noored tulid laagrisse kokku, siis küsisin, et kui te abiellute, siis kui palju peate enne tööd tegema, et pidada korralikku pulmapidu. Kalurite brigadiril on Väinameres hea teenistus – kui palju tuleb teil võrke sisse lasta, et see raha saada? Noh, nad arvutasid seal. Aga kui järgmised abielluvad nüüd aastaid hiljem, siis kui palju nemad peavad võrke sisse panema? Vot ei teagi. Kui tahad samal tasemel või veel paremini pidu pidada, siis pead võrke panema vette hoopis rohkem. Isu kasvab süües. Mida vähem on sul sugulasi ja mida vähem on sul nodi, seda võimalikumaks sul elamine saab. Milliseid muutuseid olete veel looduses märganud? Kui läksin Hiiumaale, siis öeldi, et kuule, Jüssi, Hiiumaal on kaks ööbikut – otsi need üles. Siis sain nii palju palka, et sain jalgratta osta. Sõitsin kevadel kõik kohad läbi ja leidsin mõlemad üles. Üks oli Suuremõisas ja teine oli Seljal. Laulurästast oli kõik maailm täis, aga ainult kaks ööbikut. Kui hiljem leviala nihkus, siis sai kõik ööbikut täis, aga laulurästas on nüüd ära kadunud. Möödunud aastal kuulsin ühes kohas. Kui tegin raadiosaateid, siis rääkisin juba 30 aastat tagasi, et konn on ka inimene, jumala pärast. See ei huvitanud mitte kedagi. Kui hakkas kudemise aeg ja konnade ränne koelmutesse, siis sõideti neid maanteel kohutavalt palju laiaks. Nüüd vaatasin, et korvidega käiakse konnatalgutel. Selleks tuli mul 30 aastat seda juttu rääkida. Jüssi on eestlaste jaoks kaua olnud kõige olulisem arvamusliider keskkonnateemadel. FOTO: KAADER FILMIST "OLEMISE ILU" (2020) Eelmisel aastal tuli välja teist kõnelev dokumentaalfilm, mis läks paljudele korda. Inimesed on ühest küljest lõputus tarbimise, töötegemise ja parema elujärje poole püüdlemise rattas, aga teisalt paistab üha enam inimesi ihalevat rohkem vaikust, rahu ja loodusesse pääsemist. Kas mõtled seda filmi, mis Jaan [Tootsen] tegi? Kus mina olen suur filmitäht? See ei ole dokumentaalfilm. Dokfilmi tehakse teistmoodi, aga kui Jaan selle juba võttis, siis ütlesin talle, et kui tahad teha mitut filmi korraga – kui tahad metsas kolme jänest korraga püüda –, siis sa ei saa ühtegi kätte. Ma räägin sinuga ainult sel ajal, kui sa ühte tööd teed. ad try{parent.AdformWin2w291reh6os(window)}catch(ex){new Image().src='https://track.adform.net/serving/jslog/?src=htmlcb&msg='+encodeURIComponent(''+(ex.stack||ex))}" data-onload="(function C(a,c){function d(){c?h.open():h.open("text/html","replace");h.write(b);f.__rendered__=!0}var b=a.getAttribute("data-contents"), f=a.contentWindow,h=f.document,r=f.setTimeout;-1==a.offsetHeight||f.__rendered__||(f.__rendered__=!0,c?d():r(d,0))})(this,false)" style="box-sizing: border-box; max-width: 100%;"> Pärast läks meil torisemiseks, sest küsisin produtsent [Kristian] Taska käest, et kas sa tahad mind müüa või tahad toodet müüa. Ta vist natukene pani seda pahaks. Ma ju tean, milles on asi. Nii hea on teise tagumiku peal liugu lasta – kui sa ise ei tee midagi, kui sa ise ei kasvata, kui sa ise ei loo –, seda on nii hea müüa. Vahel olen arvanud ja uskunud, et ka sellest soost või august vean veel välja, aga sellel on mõõt. Sa maksad oma tervisega. Millal teil insult oli? See oli neli aastat tagasi, maipühade aegu. Sellest ajast peale, kui mul insult tekkis, hakkasin üles kirjutama kõiki nimetusi kõikides keeltes, mida teadsin: liike, taimi, liblikaid. Teiseks hakkasin nii palju, kui sain, logopeediga päevikut kirjutama – alguses on igavene suri-muri, saan lause valmis, hakkan üle lugema ja imestan, et mis ma alguses kirjutasin. Olen iga päev kirjutanud, ma pean saama kirjutada. Ma ei ole kirjanik, ei ole üldse, aga see on käeliselt oluline. Jüssi võtab korvikesest paberid, kuhu kirjutab oma mõtteid ja kirjanike tsitaate. Ta on päevikut pidanud aastakümneid. Vestleme pikalt Jaapanist, kus õpib tema lapselaps, ning Jüssi muljetest sealt maalt. Sellest ajast peale, kui mul insult tekkis, hakkasin üles kirjutama kõiki nimetusi kõikides keeltes, mida teadsin: liike, taimi, liblikaid. Fred Jüssi on Kadrioru pargis käinud terve oma elu. Väikese poisina hüppas ta tammepuude alumistele okstele, ronis üles latva ning piilus linnupesadesse. Huvi lindude vastu on saatnud teda juba pisikesest peale. FOTO: KIUR KAASIK Kas on veel mõni koht, mida te tahaksite väga näha? Ei oska öelda. Ühes eestiaegses ajakirjas – Lepatriinu või mis ta nimi oligi – oli toredaid nalju. Seal oli sulejoonistus, kuidas viimane vagun kihutab jaamast minema ja naine ütleb mehele, et vaata, kui hea, et me kiirustasime, muidu oleksime veel rohkem hiljaks jäänud. Olen liiga vana selleks, et niisuguseid võimalusi kasutada. Füüsiliselt ja mu meeled ka. Tore oli, kui Veljo [Runnel] pidas ettekande putukatest – ta on ju entomoloog – ja mina ei kuulnud ettekande ajal mitte midagi. Lõpuks küsisin, kuhu need ritsikad on jäänud. „Kas sa ei kuule või?” Siis sain aru, milles asi – nende laulu helikõrgus on nii kõrge. (Osutab oma heliplaatidele.) Ma ei tea, kas siin pöialpoissi on, aga teda ma veel kuulen – see on esimene, mis ära kaob, sest tema laulu helikõrgus on nii kõrge. Olen kuulanud – pöialpoiss! Nii hea meel on sellest. (Naerab.) Elan ju minevikus ja mälestuste radadel, võiksin ütelda. Olen omal ajal pildistanud mustvalgelt – ma ei käinud kaamerateta mitte kuskil, kogu aeg pildistasin igasugust pahna. Kui tegin esimese inventuuri, siis viskasin kõik prügikasti, mida vaja polnud, aga jätsin alles maastikud, sündmused ja inimesed. Nüüd arutasime kunstnikuga [Kersti Tormis], et valime välja mõne koha, kus olen rohkem käinud ja pildistanud ning mis on mulle õpetanud. Maa õpetab paremini kui kõik raamatud – seda on Exupéry öelnud. Kui olen Hiiumaal varjul, siis olen Kristiina Hellströmi tiiva all. Ta on maastikuarhitekt, väga terane, selge ja sügavalt haritud inimene. Mul on seal nii palju varandust: need on möödunud sajandil pildistatud asjad, mis on kõik Hiiumaa minevikumaastikud. Korjasin sealt välja üle saja negatiivi, palusin need korralikult skaneerida ja panna sinna juurde minu oma tekstid – need on väga väikesed asjad, mis olid miniatuuridena kirjutatud. Seal on avaldatud asju, aga ka tekste sellest, kui läksin Hiiumaale kooli tööle ja hiidlased hakkasid minuga igasugu asjadega lõõpima. Panin kõik kirja, missugused muutused toimuvad, kui satun teise mõttelaadi. Sellest tuleb raamat. Fred Jüssi on meie kohtumiseks süüdanud küünla. "Lõke ühendab inimesi," ütleb ta. FOTO: KIUR KAASIK Oleme palju rääkinud minevikust, aga küsin tuleviku kohta ka. Paistab, et pandeemiast taastumine võtab ühtekokku vähemalt kaks aastat. Nüüd läheb järjest hullemaks kliimakriis. Kas meil on enam üldse lootust elada muretut elu? Ma ei oska öelda, sest õnneks ma ei näe seda. Selle kohta võib öelda ka, et olen viimasel elusirgel ja kuigi ma pole üldse automees, siis anna rahulikult gaasi, nii palju kui paagis on bensiini. Ma ei tea, mina ei näe seda ette. Ma ei näinud ette niisugust tulevikku, niisugust suhtumist väärtustesse, mis on ülimalt tähtsad. Üliõpilastel olid Pühajärvel talvepäevad. Kokku tulid haritud inimesed – geoloogid või geograafid. Küsisin siis, kuidas te järjestate väärtuseid: paneme ritta näiteks majanduse, hariduse, rahanduse, religiooni, looduse. Oli väga huvitav kuulata, mida nad ütlesid. Mõni arvas, et majandus on ikka kõige olulisem, teised mõtlesid, et haridus on tähtis. Küsisin, et mis te arvate, kuidas on võimalik ehitada majandust või kommunismi või midagi muud, kui seda, milles me oleme, millest tegelikult elame, ei ole. Nad olid nii ehmunud. ad*{vertical-align:middle;}body{margin:0;padding:0;} inFIF=inDapIF=true;var _nhide;window._adform=[['on.setup',function(s){_nhide=_nhide||s.options.type!='floating'||!setTimeout(function(){_nhide||(frameElement.style.display='none')},50)}]];window._adform.tagFrame = window.parent;window.__renderCallback__ = '_tag_cb_1619210506921_6658162353846497';window.onerror = function (error) {new Image().src = "https://adx.adform.net/serving/jslog/?src=adxErrors&msg=" + encodeURIComponent('497401 - ' + error);window.onerror = null;return false;}; (function(window) {var _adform = window._adform = (window._adform || []);_adform.push(['45062386.on.setup', function(settings) {window.parent.configId = "22";var _id = '497401$553276$' + settings.options.bannerId;settings.options.wrapper = ' ';var waitFor = setInterval(function() {if (document.getElementById(_id)) {var cur_window = !!window.frameElement ? window.parent : window;if (cur_window.en_adf_trackAD) {cur_window.en_adf_trackAD(_id, window);}clearInterval(waitFor);} else if (window.parent && window.parent.document && window.parent.document.getElementById(_id)) {if (window.parent.en_adf_trackAD) {window.parent.en_adf_trackAD(_id);}clearInterval(waitFor);}}, 100);}]);})(window); Adform=window.Adform||{}; Adform.host="https://track.adform.net"; Adform.shost="https://af1.nh.ee"; Adform.scriptBase=Adform.shost+"/banners/scripts/"; Adform.cache="623"; Adform.ADFBannerData={"URL":"https://track.adform.net/adfserve/?bn=45062386;rtbwp=7l7a0j4nnTY1;rtbdata=J0t2d6b6mRZ_0SYa7fyo3TBODkVi6SuXMnWOTa4fW5nFP_SzGBve4rgFy4TRr1diV2C5LLoMzj-JRC_sqkZPh_kyDCj2uR6fGISc6-RUYjTSPgxtwGDhQuYK960MbSr88Nzp3rdOuMWgY-M8V42WpP9iUHiP9mzm2EGj8Wl9Zqb6xRbbhHMqxKb3o33OGwHVtPcEIk8Tuan2rb4-zvBUpS3ecxLRXD4rmjyHAZZckZ59pB21Ctlz-9JkCdxDXZxkiWWECrpuEptw-oxqEV0xxvW36U-KFuEGkvAQ6TN8SWxrwZMZJ5vAUqjeKIHBfRv9nW0IisFh9eHhQW6FXjSrzw2;csid=118056;pui=Akhh1D0dxMRM3eyflFYs7_FWaOyyxzG02tFxPumwWeOd6o6_LdiFgeQQ5Wd-xL9AVsk2ld1ewXs_3juW4slVkyPmebRiwpGgaOJDsqAYsG41;adxvars=MIUbph-YMPAbUDHovASNjKouncVXTgMqGSriDmxP3ZFqmOHGpn3erHiZleHDVbzeZFRcMmVzENTCUY2J-TUWtO67zgwAUK6wKuKVzwZsz-qXCg0h4RuO_4eAZ6Fqd2boA_C3rvQPmsmNgXN80kz8FEMEI2UxeZAFg-vb1z74KNHIuMpi4JWUgckNaSR0hLdqtWgrE97IYQFfK96IwlLAm2ldVJQ0jqF__KCLXN5p0YUBLnX3-EtRRV0cr7weGv9ChHqvWsPPuKtJUxpahTS0LLb7j48RMt11fLPSiMo0-14tUMzbkJACAfKR39V1Dl6Eq5m-xgTxGDXTgteJBB06tyvbndZSpBXzFjSVQS282sPjsKUgquOwwcW3d0sM_d0dxYCs4I5qCLyX0PZ7uO8m5CVOp_OrjGLq_g6h7luqHZk8WkQPqGv7FxY4AluYOfCMQMTPVeXjT4WxOh2z5r323emJmr-gOJs4mqoh9g3f96i99BJ4wRdbdpxFFmP-hGbYo0YXUlvmioWNrs4oPi_pRFKOxTusWwBxig_jAA5ffk-h_WfWLEvzn9KG11hU6SpSNsmuq7gZVG01;adxcmd=QTwuOIuaMWyJAahooV75YaLobcS8zXmK0;","CREFURL":"https%3a%2f%2fepl.delfi.ee%2fartikkel%2f93196439%2ffred-jussi-ma-tahaks-naha-nende-inimeste-silmi-kes-vaidavad-et-osale-inimestele-meeldivadki-lageraielangid","BN":45062386,"READ_CONSENT":false}; if(!Adform.ADFBannerParams)Adform.ADFBannerParams=[]; Adform.ADFBannerParams.push(Adform.ADFBannerData); typeof Adform.ADFUtilInstance=="undefined"?document.write(''):new Adform.ADFBanner();